Trip.ee

Rattaretkel Põhja-Norras ja maalilisel Lofootide saarestikul.

Idee sai alguse Soome rattalehte lugedes, kus oli põhjalik lugu naisratturist, kes 3 nädalaga tegi retke Kilpisjärvelt Tromso, sealt edasi Vesteråleni saarestikult Lofootidele ning tagasi Narviki ja Abisko kaudu Rootsi Kirunasse.
Paari kuu möödudes tekkis ka endal kindel plaan minna Lofoote vallutama, kaasratturiks vend Veljo. Panime rõhku sellele, et kaasa võtta võimalikult vähe asju, tahtsime kogu vajaliku kraami mahutada ratturitele mõeldud 5–6 kg mahutavusega seljakotti, ööbida otsustasime kas siis hotellides või kämpingutes ning läbida päeva jooksul palju kilomeetreid. Ratasteks otsustasime võtta maanteerattad, millele lisasime porilauad, mis osutusid tõesti hädavajalikuks, kuna vihma sadas igapäev.
Reis sai alguse Soomest 11.08 hommikul, kui kell 8.00 võtsime suuna Lahtist Lapimaale. Eelnevalt otsustasime, et ratta stardi ja finishi paigaks saab olema Muonio ja Kilpisjärvi vahele jääv Kaaresuvanto.Õhtul kell 20.00 jõudsime kohale, hõlmates ka vahepealseid söögipeatusi ja energivarude täiendamist.Kokkuleppel omanikuga saime oma auto jätta nädalaks kämpinguplatsile.Enne magamaminekut timmisime veel rattaid ja sääskede hammustamistest kurnatuna vajusime unne. Öösel sadas korralikult vihma, mis tekitas meis mõlemas kerge pabina.

12.08 ärkasime kell 5.00 ja 6.15 startisime oma kaherattalistel Kaaresuvantost Kilpisjärve poole. Teed olid vihmamärjad ja ei kulunudki palju aega, kui saime ka vihmahooge kogeda omal nahal.Tuul oli enamuse ajast vastu või küljelt.Poolel teel võttis meid vastu esimene tõus 565m merepinnast, jõudsime Kilpisjärvele 4 tunniga, läbides 109 km. Tegime väikese söögipeatuse ja ületasime Soome-Norra piiri. Tee Skibotn´isse oli vahelduva maastikuga, hakkasid paistma ka esimesed fjordid. Järgmise vahepeatuse tegime Nordkjosbotn´is, vändatud oli 8 tunniga 197 km. Meil vedas, jõudsime just sööma minna, kui taas hakkas sadama.Pärast saju lakkamist jätkasime teed Tromso poole, kuhu oli meie eesmärk jõuda esimeseks õhtuks. Vahepealsed teetööd ja korralikud mäed imesid mõnuga jõuvarusid ja oli võitlemist iseendaga, et kohale jõuda. Kergendus saabus, kui ületasime võimsa kaarsilla, mis viis meid Tromso linna. Selja taha olid jäänud 281 km, 10 tundi 40 minutit ja keskmine kiirus oli 26,4 km/h. Kuigi luksust me taga ei ajanud, olime siiski parajalt väsinud ja võtsime hotellitoa ja probleeme magama jäämisega meil küll polnud. Järgenevateks päevadeks erilisi plaane ei teinud, kõik olenes sellest, kui palju jaksame sõita ja millistele saarte vahelistele laevadele jõuame ning vastavalt sellele ka, kus ööbida kavatseme.

13.08 Taas varajane äratus, sõime, pakkisime taas vaid oma seljakoti ja 8.00 kohaliku aja järgi startisime. Esimestest meetritest alates turnisime Tromso linnast üle mäe viiva Kvaloya saare poole, mida polnud just meeldiv teha täiskõhuga. Tromso´st viis Kvaloya saarele pikk ja kõrge kaarsild, mille ületamine ei olnud kerge tugeva küljetuulega. Kvaloy saarestik oli mattunud pilvede alla ja tõelist ilu nautida ei saanud. Meie suund oli Brennsholmen´i sadam. Algul oli maastik tasane ja ka ilm kuiv, kuid jõudes esimese tõsisema mäe juurde, hakkas lakkamatult sadama. Teele jäi ka paar pikka tõusu, mis pani meid sadulast püsti väntama. Laskumisi oli ebamugav sõita märja tee ja suure kiiruse tõttu, riided läbimärjad. Sadamasse jõudes vahetasime riided kuivade vastu ja kinnitasime keha. Laevasõit Senja saare Botnhamni sadamasse kestis vähe ja tegime kiirelt ettevalmistusi järgnevaks raskeks katsumuseks. Eelnevalt olime kursis, et siin saarel on paar korralikku tõusu, mis tegid meid ettevaatlikuks. Senja saar oli tõesti ilus ja rohkete tunnelitega, millest pikim 2,2 km. Tõusud olid kuratlikult rasked ja rattaliikumise kiirus 11km/h. Laskumised olid pikad ja vihmast libedad, saavutasime kiiruse 65km/h, sadulast püsti ja seljakott seljas, mis polnud just meelakkumine. Enne Gryllefjordi sadamasse jõudmist avanes imeline vaade fjordide vahele- ühelt poolt viib tee alla ja teiselt poolt tõuseb kartustäratav tee tippu. Laeva väljumiseni oli aega 2,5 tundi, seega saime teha söögipausi kohalikus pubis ja ka poest toidupoolist kaasa osta. Eesmärgiks oli meil laevaga sõita Andoya saarele Andenesi, kus ööbida. Esimest korda elus kogesin nii kohutav laevasõitu, tugeva küljetuule tõttu loksutas palju, laev ise oli väga kitsas ja kõrge, Tallinna ja Soome vahel liiklevad laevad on selle kõrval megasuured kruiisilaevad. Ootasin, et saaks kiiremini maale, lauast tuli kinni hoida, et pingilt maha ei kukuks.Teise päeva lõpuks kogunes 148 km, 6 h 10 min, keskmine kiirus 23 km/h

14.08 Hommik oma tavaliste toimingutega, taas varajane äratus. Eile sai uuritut Melbust-Fiskeboli sadamasse mineva laeva väljumisi ja plaanisime jõuda kell 14.00 sadamasse. Niisiis oli meil aega pedaale vändata 6 tundi Andenesest Melbu sadamasse. Algusest peale oli tuul vastu, mis tegi sõitmise raskeks. Andoya saarelt viis võimas kaarsild Hinnoya saarele,kus tervitas meid selle päeva esimene vihm. Edasi pedaalides juhtus rattaga ka väike äpardus, väiksel litril tuli kruvi lahti ja kett vahelt välja. Aga meil oli õnne, kruvi ja litter olid kuidagi püsima jäänud, üldjuhul kipuvad nad küljest lendama. Sõit sai jätkuda ja järgmise peatuse tegime Langoya saarel Sortlandi linnas, kus täiendasime oma joogivarusid. Kella vaadates tekkis kahtlus, kas ikka jõuama 14.00 laevale. Edasi suundusime juba paduvihma saatel kuni Melbu sadamani, õnneks oli tuul vaibunud ja viimast tundi litsusime hambad ristis pidevalt kiirust 35 km/h hoides. Taas meil vedas, jõudsime sadamasse väsinutena ning läbimärgadena ja viimastena laevale, meie taga sulgus laevaluuk. Tugeva kõigutamise saatel vahetasime riided kuivade vastu ja täitsime joogivarusid. Fiskeboli sadamas ootas meid kauaoodatud päike, lasime päikesel kilejopesid kuivatada ja taastasime energiavarusid, sest jalgades oli juba tunda mõnusat väsimust. Saabusime Lofootide saarestikule ja suunaks oli Svolvaeri linn. Meile avanesid hämmastavalt ilusad loodusvaated, ümbritsetuna kõrgetest mägedest kogu Austvågoya saarel. Nagu Norrale iseloomulik oli selgi saarel palju tunneleid ja raskeid tõuse.Svolvaeris tegime kohustusliku söögipeatuse, olime juba rassinud küllaldaselt. Otsustasime sõita Vestvågoya saarele Leknes`i linna ja seal ööbida. Viimased 1,5 tundi saime jätkuvalt vihma ja tõusud pehmendasid jalgu ning külm tuul nõrgestas ajutegevust. Kohale jõudes saabus kergenduse tunne, lõdisedes võtsime hotelli fuajees märjad riided seljast ja asendasime kuivadega. Kolmas päev sisaldas 254,5 km, ajaline kestus 10 tundi 10 minutit ja keskmine kiirus 24,9 km/h oli vastu tuult uhamist, kõrgeid kaarsildasid, tunneleid, tundide kaupa külma vihma käes pedaalimist, kus päeva krooniks oli soe hotellituba mõnusa voodiga.

15.08 Eelneval õhtul otsustasime,et Leknes on meil tagasipöördumise punkt, kuna laevaajad ei soosinud meid minema Moskenesoya saare tippu Å-linnakesse “maailma lõpu” kalurikülla. See oleks eeldanud veel ühte lisapäeva. Hommikul võtsime suuna Stamsundi küla poole. Ilm polnud just kõige ilusam, aga õnneks ei sadanud, kuigi tuul oli pidevalt vastu. Svolvaeri tagasi jõudsime aegsasti enne laeva väljumist. Laevasõit Svolvaerist-Skutviki kestis 2,5 tundi ja kummalisel kombel keegi meilt piletit ei küsinud, seega panime justkui “jänest”. Laevatöötajad müüvad seal ise pileteid ootejärjekorras olevatele inimestele.Oli juba neljas päev ja tunda oli väsimust kontides, laevas puhkasime, sest meid ootasid Hamaroya ja Finnoya saar raskete 7% – 9% serpentiini tõusudega. Esimese tõusu sõitsin imekombel sadulas, aga teisele tõusule vastu minnes oli jalgades tunda, et sai tehtud liiga. Tõusud olid keskelt läbi 3 km pikad ja laskumistel saime maksimumkiiruseks 68,8 km/h, mis oli kerge vastutuulega üllatavalt kiire. Alla jõudes oli kehal parajalt külm. Bognes-Skarbergeri laevasõit oli justkui hea hingetõmbeaeg järgmiste raskete tõusude vallutamiseks. Ja nii see läkski, sadamast kohe hakkas “ronimine” pihta, mis kestis 17 minutit ja võttis meid päris pehmeks. Päeva lõpuks jõudsime Ballangeni kämpinguplatsile, mis oli kergenduseks peale neid pikki tõuse. Kokku uhasime 8,5 tunniga 170,5 km, keskmiseks kiiruseks 23,3 km/h. Meid säästeti ka vihmasajust, kerget uduvihma tuli vaid siis, kui vallutasime üht mäe tippu.

16.08 Hommikul ärgates terendas kerge sügisilm ja vihmamärjad teed saatsid meid Ballangenist Narvikuni. Hea, et olime kaasa võtnud pikad sõidukindad, millega oli tunduvalt mugavam sõita ja üha suurem oli vajadus paksemate sõiduriiete järgi. Tee lookles üles-alla ja fjordide soppides üle pikkade sildade Narvikini välja. Narviku linna ääres on võimsad mäesuusanõlvad, mis olid kattunud paksude pilvede alla. Sõitu jätkates ootas meid viimane pikk kaarsild enne Rootsi poole suundumist. Võib öelda, et alates sillast edasi oli meie matka kõige raskemaks katsumuseks, tõus oli 9% ja vastutuulega tundus see paganama raske. Enamjaolt kulges see tõusmine läbi Norra eramaade Rootsi piirini ca 27km ja ajaliselt 2,5 tundi. See oli meile mõlemale raske, sõita ulguva vastutuulega lagedate tundrate peal.Jätkasime omas rütmis Åbiskosse, kus tegime söögipausi kohalikus söögikohas. Näljastena sõime mitu portsu. Åbiskos on rootslastele väga tähtis sündmus- igal aastal toimuv kõndimisretk Kugsleden 110km, neid kõndijaid jätkus tõesti iga nurga peale. Pärast keha kinnitamist jätkus matk Kiruna poole meeldiva külje-ja taganttuulega. Kõigest 100 km veel ja Kiruna ootab meid. Teed olid endiselt mägised, aga tundrate peal ei olnud enam sellist “ronimist”, mida pakkus Norra. Enne Kirunat sattus meie teele teetööremont, 8km pikkune kruusalõik, mida läbisime rahulikult, kumme säästes. Päev ei saanud ju kuivalt lõppeda, ikka saime vihma ja päris korralikult. Tegime Kiruna linnale tiiru peale, otsides suusastaadioni, kus ise käisime 1999a. novembris suusatamise MK etappi vaatamas. Selle öö veetsime preemiaks Scandic hotellis, natuke luksust võib ju ka endale lubada. Enne magama minekut käisime veel saunas, mis oli kosutav nii hingele kui lihastele ennekõike. Kuigi laval istuda polnud eriti võimalik, sest tagapool oli väntamisest hell. Päeva mahtus 225 km, 10 tundi ja keskmine kiirus 22,3 km/h

17.08 Viimane sõidupäev tervitas meid päikesepaistega. Startisime vara, kõhud punnis ja meeldivalt jahedas ilmas, kõigest 5–6 kraadi oli väljas.Hea oli see, et taganttuul oli abiliseks matka edenemisel. Võtsime teadlikult rahulikumalt, kuna lõpus oli oodata vastutuult. Sõidetud oli kõigest 45km, kui sattusime teetööliste poolt maha pandud asfaltlõigule, mis teadagi võttis paari millimeetrise kihi kummide külge, mis polnud just meeldiv. Svappavaara poolt Vittangini suunda keerates tabas venda tõsine tehniline viperus, purunes käiguvahetajatross ja edasi liikumiseks tuli kett sobivale hammasrattale panna ja tross kinni siduda. Ja nii 132 km ühe käiguga ja veel vastu tuult. Raskemad vastutuult lõigud tegin mina ees tööd, kergematel troonis vend ees. Vittingist lõpuni oli üllatavalt palju pikki laugeid tõuse. Enamus teest oli suhteliselt igav ja külakesi oli vaid paar. Enne lõppu saime mitmeid kordi hoovihmasid, aga see meid ei heidutanud, sest kohe oli ootamas finish. Lõpus tegime veel spurdi vastutuult, võitja vajas selgitamist. Viimase päeva saldoks jäi 186km, 7tundi 15 minutit ja keskmiseks kiiruseks 25,5km/h Nii organismi kui vaimu valdas kergendus…

Kokkuvõtteks: kuuepäevalisse rattamatka Kaaresuvanto-Tromso, Vesteråleni saarerühma, Lofootide, Narviku, Kiruna kaudu tagasi Kaaresuvantosse mahtus 4 ööbimist hotellides, 1 päev kämpingus, ca 8000 tõusumeetrit, 1265km väntamist nii päikesepaistes, vihmas, vastu-,tagant-, ja küljetuulega. Oli hulgaliselt raskeid tõuse ja pikki ligemale 70km/h laskumisi. Saime värskendada oma rootsi keele oskust. Nende kuue päeva jooksul nautisime imelisi vaateid fjordidele ja tundratele, oli rahu ja põnevat seiklust eramaadel. Oli aega pedaale vändates ka oma mõtteid mõlgutada…
Peab tõdema, et peale kahe tehnilise viperuse ei purunenud meil ühtainsatki kummi ja kukkumisi õnnestus vältida vihmast libedatel teedel. Raha kulus kummalgi 5800 krooni, mis hõlmas: 5 ööd hotellides (koos hommikusöökidega), söögi peale kulutatud raha, 5 laevasõitu, meenete ostmist. Laevade graafikud leiab internetist www.torghatten-nord.no
Viimase Soomes Lapis oldud öö veetsime Muonios endise treeneri juures, kus saime öömaja ja kosutava sauna osaliseks. Muonio on meile tuttav kant,kuna sai seal koolis käidud aastatel 1997–1999
Järgmise päeva hommikul jätkasime teed Lahti suunas, kus ootas igatsev abikaasa. Ja ootas loosung:“Tere tulemast koju!”

Rattur Vallo